Pisarad.

 Mõtlesin, et kirjutan veel paar lühemat teksti ja siis hakkaksin millegi pikema peale mõtlema, et äkki on huvitavam lugeda, kui on ka tekste, millel on järg, siis on mida oodata ja arvata, kuidas lugu edasi võiks minna.. Aga seda siis lähitulevikus, praegu mõtlesin, et postitaksin sellise väikese tundelisema juttu pisaratest, kui kiiresti võivad pisarad ja nende tähtsus su eluloos muutuda ja natuke sellist siis.. :) Lugege, avaldage arvamust, jagage kriitikat ja nautige, heipshops bye :)!

 Millised on pisarad? Nad võivad olla mitmesugused:  vastikuse-, viha-,kurbuse- või õnnepisarad, aga millised nad ka poleks, üks on kindel,nad ajavad su värisema, tekib kananahk ja hakkab imelikul kombel jahe...
 Esimest korda nutsin,kui olin viiene, endaarust olin juba suur neiu ja alati tahtsin emmet söögi tegemisel aidata, kuid nagu igal pisikesel neiukesel, nii ka minul, juhtus õnnetus ja lõikasin kogematta sõrme, verd tuli minu pisikeste silmade jaoks kohutavalt palju ning jooksin emme ja issi juurde valades lausa krokodilli pisaraid, mu suured rohuvärvi silmad kiirgasid pisaratest ja läbi nuttu küsisin issilt :"Mis nüüd saab?" Emme võttis mu pisikese käekese ja pesi haava puhtaks. Samal ajal oli issi võtnud kappist lõikepaastri ja asetas selle nüüd sõrmele.
 Mu ingli välimus, pisikesed õrnad pruunid lokkid ja mururohelised silmad lummasid kõiki. Kuigi ma lasteaias ei olnud sugugi ingli iseloomuga. Kasvatajad alati kurtsid vanematele,et "Annabel ei pissinud potile,ei söönud putru ja võtis jälle Marielt nuku ära. " Issi kannatas kõik välja ja alles autos ohkas ja ütles tasaselt: "  Kullakallis pisike Annabel, kas võiksid natuke korralikum olla?" Ja unustas kõik jälle ühe minutiga.
 Ma kasvasin nagu kasvavad ka puud, põõsad ja kõik muu elav. Ma läksin kooli, ma sirgusin suureks iseseisvaks plikaks. Emme muutus emaks ja issi muutus isaks. Enam ei tehtud igapäevaseid komplimente:" Annabel, su juuksed on pikemad.. Annabel sa oled nii ilus.. Annabel, meie pisike inglike." Ma muutusin lihtsalt Bellaks ja kiituste asemel tulid :" Kurat, kas sa saaksid teha nii või kurat kas sa saaksid olla nii jne.. "
 Ma ei kannatasin välja igaühe viimsegi märkuse, kuid vahest vihahoos ma ütlesin vastu, see tegi haiget, valu valitses mu hinge, ma mõtlesin alati, et kuidas ma võin ja suudan nii julmalt ja inetult vastu öelda,kuid ajapikku ma mõistin ,et inimestele ei teinud minu kohta öeldud solvangud haiget, kuid mina, ma ikkagi üritasin olla kõikide vastu seesama väike armas ja heasüdamlik inglike.
 Ma meenutasin,kui ma nutsin esimest korda, meenutasin esimesi pisaraid.. Ma olin alati arvanud, et esimesed pisarad on kõige valusamad ja vastikumad, aga sind nähes unustasin kõik, Sa olid nagu päike mu jaoks. Alati tulin rõõmuga koju,et Sinuga rääkida. Alati olin rõõmus, kui kuulsin Su nime, naeratus oleks justkui vägisi suule tulnud ja püsis seal nii kaua .. Kuni ma nägin msnis kirja: "Kõik on läbi, vabandust ! "
 Ma ei jõudnud isegi mõelda, milline vastik hädapätakas, lapselik ja rõve, südametu kartja sa oled, ma ei suutnud isegi mõelda, et sa kartsid näost näkku öelda, sa kartsid, sa kardad, sa oled jälestav, ma ei suutnud mõelda ega tunda, enne jõudsid tuhanded pisarad vallutada mu mõistu, silmad ja mu põsed, pisarad, need voolasid vaikselt mööda mu põski alla, suule jõudes, tundsin kibedat valu maitset. Ma unustasin hetkega, kui valusad ja rohked mu esimesed pisarad olid, sest see valu mida ma tundsin nüüd, polnud võrreldav millegiga..
 Kõik muutus nii mõtetuks, kollane päike, mis kunagi kiirgas olenemata oma suurusest, nii eredalt ja kollaselt, muutus nüüd mustaks ääretult suures plekiks, olenemata oma rohkusest, see ei kiirganud, vastupidi see kustutas kõik..
 Naeratus muutus pisarateks ja kõik oligi läinud. Ma tundsin ennast tühisena, ei kellegina ja lihtsalt läksin, läksin kaugele ära, kus polnud Sind, kus polnud asju, mis meenutaksid Sind, olid uued ja paremad inimesed, kes aitasid mul unustada, unustada mineviku, ma lihtsalt olin läinud, ära, igaveseks..
 Pisarad võivad olla nii suured kui väikesed, neid võib olla palju kui ka vähe. Vahest sa tunned neist rõõmu.. vahest ! Aga üks on kindel, nii õnnes, kui ka kurbuses, nii armastuses kui ka vihas, tühjuses, tundetuses, helluses ja ootuses-lootuses, alati saadavad ja lõpetavad Su loo pisarad.